GoodBye Australia..,

Need kaks linnukest istuvad igal hommikul seal traadil kahekesi meil töö juures, seda igal hommikul nähes tekib mul küsimus, et kas see ongi armastus? :D


See peatükk jääb viimaseks, mille kirjutan Austraalias olles, sest tänase päeva seisuga, kui seda hetkel kirjutan jääb vaid nädal ära lennuni Malaisiasse, kus viibin siis mõne päeva. Samas võiks selles peatükis ka kokkuvõtteid teha, aga mul pole hetkel nii suur kirjutamise tuhin sees, et seda tegema hakata :) Seega hoian kursid oma viimaste tegemistega enne ära minekut. Peamiselt siis on ilmselt töö jutud. Esmaspäeva hommik algas brookoli lõikamisega, läksin ka üle amatöör lõikajate klassist proffide omasse, see tähendab, et olen nüüd proffessionaalne lõikaja ja võin taotleda endale elamisluba Austraaliasse, et eluaeg brookolit lõigata, tasub mõelda ;)

Who's the Supervisor?


Esimeseks pausiks sai põld läbi joostud ja kui shedi jõudsime, kallutasime kummikud veest tühjaks ja tark eesti poiss võttis kuivad sokid kaasa ja pani oma kuivad tööpapud jalga ja sai edasi tööd teha.
Ahjaaa muidugi ei saa kirjutamata jätta, et täna vagude vahel rohides helises mu punane mobiil ja helistajaks oli Inglasest elukuntsnik Mike, mille üle mul oli ikka super hea meel, järelvaataja ilmselt mõistis, et mul on tähtsaid asju ajada ja ei pahandanud, et ma mõned minutid telefoniga lobisesin. Mike on hetkel Sydneys ja teeb seal tööd ja pidi ka juunis koju minema, aga otse, ilma haake sisse tegemata, kui meeste jutud said aetud, siis oligi kõik, kuid ma väga loodan, et me näeme temaga veel tulevikus Eestis peenemaid lokaale külastades. Järelvaatajast Nevilist veel rääkides, siis paljud on tema kohta väga negatiivset rääkinud, aga millegipärast paistame meie Lewega talle meeldivat, et meil ei ole küll mingeid probleeme temaga olnud. Üks päev kui rääkisin, et kõik supervisorid on suht M-d tegelikult ja karjuvad nagu ajudeta debiilikud, siis hakkas ta end natuke õigustama, kuna karjus mõned päevad ennem just Rainiga, kes talle lubas jalaga ühte kohta anda, kui palju närvi ajab ja siis karjus ta veel hullemini, et tal oli õigus seda teha jne... Hiljem veel ütles, et meiega pole olnudki põhjust karjuda, kuna meiega on farm rahul.
Kolmapäeval peale tööpäeva kutsusin prantsuse kuti Damioni trenni, kus oli meil siis kavas kükk kangiga :) Tema tegi 2x8 40kg ja siis ütles, et esimese korraga ei saa üle pingutada ja jäi ainult mulle seltsiks sinna ja aitas kangi tagasi panna, kui raskused suured olid juba. Ja juba neljapäeval läks prantslane minema Sydneysse ja hiljem pidi Lõuna- Aafrikasse minema jalgpalli vaatama.

Ivo ja Liis ning Fabioni naine Ruth.. keskel..


Neljapäeval andsin oma autot Ivole asju ajada ja hiljem tuli ta meile tööle järgi, muidugi alguses eksis ära ja me pidime teda seal ootama, kuid õhtul oli neil Liisiga mulle vastutasuks üllatusena tehtud õhtusöök, mida ma peale rasket õlatrenni, sööma asusin. Söögiks oli pikkpoiss, valge kastmega ja keedukartul, lisaks veel tomati, kurgisalat ja joogiks apelsini mahl. Söök oli imehea maitses hästi.
Reede hommik oli sombune ja oli isegi hirm, et tööpäev jääb ära, kuid õnneks ei jäänud, kuid oli vihma tõttu 1,5h lühem. Seda tööpäeva jääb iseloomustama see, et see oli viimane tööpäev mul Austraalias, seega ei lähe ma enam siin tööle. Muidu oli päev töine, hommikul lõikasime 6 kasti peterselli, mis on minu ja Lewe oleku rekord, peale seda lõikasime wombakit (hiina kapsas) seda meeldib mulle kõige rohkem teha, sest seda sai kõvasti tehtud Red Rosella farmis.
Peale tööpäeva käisime Lewega linnas tema autoga ja külastasime mõnd poodi ja ka banka, kus tseki rahaks vahetasime. Õhtusöögiks valmistasin känguruliha ahjus ja tuli päris hea välja. Muud suurt reede õhtul korda ei saatnudki ja vaatasin arvutist filmi James Bond Casino Royale.

Räägiks siis natuke ka hostelist, kus elan... tegemist on siis hosteliga, kus hoolivus, sõprus ja armastus kokku saavad, kuna ei usu, et siin oleks elanud kedagi kellele ei oleks see hostel meeldinud. Kui siia saabusin, olin juba natuke kiidulaulu kuulnud ja esimesel õhtul ei saanud küll aru, mis siin siis nii erilist on, aga tänaseks juba mõistan. Tegemist on siis ühe perekonnaga, kes seda peavad, Jessi, tema naine Nicky, Fabion ja tema abikaasa Ruth, lisaks veel Julian, kes on kõik siis kolm venda ja kahe naised. Hosteli hooneid on kaks, mis majutavad kokku umbes 57 inimest, kuigi mõned aastad tagasi olles teise omaniku omad, surus see kuni 100 inimest siia sisse, seega on nüüd lahedam. Lisaks on veel seraldi köögihoone, peseumaja, mis on pisike ning parkla keskel. Mina elan siis peamajas nr 8 toas esimesel korrusel, kus puudub küll kahjuks igasugune telefonilevi. Üleval korrusel on ka tv ruum, kunagi alguses elasin ülemisel korrusel lux toas, kuid see on tüdrukute tuba ja hiljem kolisin alla, kuna ennem oli hostel täis ja polnud ruumi. Meie toas elab hetkel 4 inimest ja see on ka maksimum arv, sest voodeid on siin nii palju. Minu all elab siis kolleeg ja sõber saksa kutt Lewe, kõrval voodites itaalia poisid, nimesid ei teagi, kuid üks on eestlase välimusega, kui veel ei teadnud, kes siin est on siis pidasin teda üheks. >Muidugi olen mina hetkel ainuke Eesti rahvuse esindaja siin hosteli, sest viimased Ivo ja Liis läksid eile ära, kuid samas, kui tulin siia oli üks hetk 9 est siin. Paljud on hetkel tööl ja korjavad tsukiinisid, mul on ka üks suur külmikus, aga ma ei teagi, kas jõuan seda süüa, kuna homme hommikul lasen siit jalga ja mul saab olema pikk päev, kuna pean siit kuidagi Gold Coastile jõudma, ilmselt kasutades selleks bussi ja rongi ja veelkord bussi.
Reede õhtul saabus mulle telefonile sms ja tunti huvi, kas mu auto on veel alles ja sooviti seda näha, ausalt öeldes oli see ainuke kord, kui keegi mu auto vastu huvi üles näitas, kuigi panin kuulutuse nii orkutisse, gum treesse (austraalia kuldne börs ) ja ka panin plakatid kaks korda linna kolme kohta üles, kuna esimene kord kadusid plakatid kiiresti seepärast teist korda uuesti. Sai siis kokkulepitud laupäev, kui huviline on tööpäeva lõpetanud. Juba sõnumist oli näha, et tegemist ei olnud Inglise keele filoloogiga ja ta armastas ainult sms-e kirjutada, mitte helistada. Võtsin siis Lewe kaasa ja läksime Stanthorpesse, mis asub siit siis 15km eemal ja saime Woolworthi parklas kokku. Tegemist oli siis Korea tüüpidega, kellest üks soovis autot osta, kellegi teisega kahepeale nagu hiljem selgus. Tegis siis poiss proovisõidu ära ja sõitis ka linnast väljas peaaegu juba NSW osariigini välja, siis keeras ringi ja sõitsime tagasi parkla. Ei pidanudki eriti müügimehe kiidulaulu laulma, sest auto hea ja paneb igaühe tahtma endale seda soetada. Seega oli küsimus nüüd selles, et ta pidi kellegilt teiselt siis pool raha saama ja siis võiks nagu diiliks minna. Kusjuures sõites tundisn, kuidas auto natuke jõnksutab, aga keegi teine ei saanud sellest aru, miks ta nii tegema hakkas ei ole ma aru saanudki, aga ehk ei ole tegemist suure probleemiga, kaldun arvama, et el süsteemist midagi, küünlad või juhtmed.
Sõitsime siis hosteli tagasi ja panin telefoni levi olemasolevasse kohta ja jäin kõnet ootama, lisaks hakkasin juba ostu-müügi pabereid täitma, kus palusin appi ka Fabioni (hosteli üks omanikke) ja hiljem tuli tema asemel tema naine Ruth, kes poole Fabioni täita lastud lasi maha tõmmata, kuna oli valesti, st ostja pidi olema kirjutanud sinna hoopis oma andmed.
Hiljem siis tuligi kaua oodatud kõne ja peale eemal kokku saamist sõitsime hosteli, kus täitsime paberid ja andsid mulle raha üle, kus oli 500.- vähema raha, aga hiljem käisime veel lähedalt asuvast nende majast läbi, kus nad siis selle puuduva osa andsid. Lubasid mulle veel helistada, probleemide tekkimise korral ja ma naeratasin armsalt, et muidugi, tehke seda :) Seega oli aset leidnud uskumatu sündmus, kus ma müüsin oma auto eelmisel õhtul maha, ennem kui minema lähen siit, Summitist siis esijalgu. Kuigi olin Lewele lubanud, et auto müügi korral tulen nendega pubisse, murdsin lubadust ja käisin vaid vinerys, kus jõin ühe õlu, ühe eelnevalt toas. Hiljem, kui kõik vineryst pubisse läksid jäime sinna vaid 2x Carolin ja mina, peale poolt tundi umbes läksime hosteli tagasi ja istusin kaua arvutis üleval, et ehk täna siis pikal bussireisil magan bussis. Hommikul andsin oma nõud ja võtme tagasi ja Nicky andis mulle ka mu deposiidi, mis oli 300.- pool bussisõiduraha Brisbanesse. Julm ikka maksata 215km eest 600.- ja rohkemgi natuke bussisõidu eest.
Pakkisin veel natuke asju kokku ja kella 11.00 paiku kõndisin koos Lewew ja Caroliniga tee äärde bussi ootama, korraks läksin veel tagasi ja jätsin hüvasti hosteli omanikega Jessi, Fabioni ja Julianiga. Peagi oli buss ees ja sõit Brisbanesse võis alata, jätsin enne veel hüvasti oma saksa sõpradega ja läksin bussi.

Palju on küsitud, et kas on rõõmus ära minna või kurb, kuid bussis istudes tundsin, et kurgus pakitseb ja ei olnud meeldiv see tunne. Teekond kulges kiiresti ja ei olnud sugugi tüütu see 3h ja 15min bussisõitu. Brisbanes olid mul vastas vanad sõbrad Madis ja Rain, kellega bussijaamas lobisesime ja nad siis mu ilusti rongile saatsid, mis asus sealsamas keskuses. Kui kõndisime transpordi keskuses jalutas meile juhuslikult ka vastu Summitis olnud Eesti tüdruk Kadri, kes oli väga üllatunud meid seal nähes ja kes oli teel Summitisse tagasi, et nädalake tööd teha ja hiljem reisima minna.

Rongipilet, mis kehtis ka hiljem bussis maksis meie rahas 160.- ja kui minu rong perroon nr6 ette vuras, jätsin sõpradega hüvasti ja läinud olingi. Rongis tegin lõuna, kuna mul oli toit karbi ja toidukotiga kaasas. Kui rongisõit läbi, mis kestis oma 1,5h istusin bussile, mis mind lennujaama lähedale toimetas ja bussijuht andis mulle märku, millal ma maha pean minema. Kui Coolangatta lennujaama lähistel kohal, siis otsisin üles siin lähedal asuva YHA Backpackersi ja majutasin end sisse, esimese asjana pesemas käies, öö maksis 300.- meie rahas siis. Kusjuures natuke ennem vaatasin ühte Motelli, kuhu ühed teised ööbima läksid, kes homme samuti Malaisia lendavad, seal maksis öö 1200.-
Hostelit otsides nägin jooksmas ühte kutti, kellelt tahtsin küsida, et ega ta tea kus siin hostel võiks asuda, aga kuna nägin tal kõrvas kõrvaklappe ei hakanud tülitama. Seda sama kutti nägin ka hostelis, kellega jagame siis ühte tuba, nimeks on tal John ja ta on pärit Galiforniast, lisaks sellele on ta ka kolm päeva Eestis olnud ja talle meeldis seal, sest tal ema elab Stockholmis, seoses sellega siis eksis meie väiksesse Eestisse.
Hetkel tulin siis netituppa, mis on ka samas söögituba ja kirjutan seda blogi, kell on meie aja järgi 18.50 ja väljas pime, kusjuures siin ei ole nii külm, kui Stanthis, palju soojem ja mõnusam, kuigi ilm oli päeval pilves.

The Summit Backpackers

Taas jõudis siis kätte selle nädala esimene tööpäev, seda küll alles teisipäeval, kuna esmaspäev oli siin mingi püha ja paljudel oli vaba päev. Hommik algas tööl brookoli lõikamisega, mis pole just mu lemmik töö, sest selle tööga saavad alati jalad märjaks, kuigi kummikud on jalas, lihtsalt lehed on nii kõrged, et mööda jalgu jookseb vesi kummikusse ja pärast on need ääreni täis. Lisaks sellele armastab traktorit juhtiv farmeri naine selle poomiga, kuhu me brookoli asetame meile koguaeg selga sõita, et kiiremini teeksime :) Peale brookoli lõikamist oli paus, peale mida hakkasime maisiga tegelema, kaks meest panid maisi lindile, kus siis see sõitis üles, saag saagis maisil otsa maha ja edasi tuli pakkimisse ja sealt siis loobiti ka praak välja, karpi mahtus 30tk, kui see täis anti edasi ja hiljem üks mees laadis selle alusele virna. Mina olin siis ühe farmeriga pakkimises, Madis ladus alusele, saksa kutt pani lindile, koos supervisor Neviliga ja Rain tegeles väiksemate maididega, neid pakkides. Seda tegime siis lõunani, peale mida saadeti rohima, mis on suht puhkus, kus ajasime Madisega hulle jutte ja avastasime ühe ühise tuttava. Kuna enne tööpäeva lõppu hakkas natuke vihma sadama, siis Nevil lõpetas tööpäeva ja me saime koju tagasi. Hostelis nagu harjumuseks juba saanud tegin väikse jõusaali, kus kavas oli kükk ja jalg, Taiwani tüdruk, kes mul suur sõber oli ka trenni toetamas ja ma rääksin talle lolli juttu, miks ma trenni teen, seda ei hakkagi siin välja tooma. Õhtul tellisime pitzzat ja hosteli omanikud tõid kohale need kõigile. Eile panin siis ka netti auto kuulutuse üles ja homme on plaanis ka linna teate tahvlitele üles panna, kuid ega vist suurt lootust pole siin seda maha müüa. Seega pole enam pikalt jäänud Austraaliat nautida, tegelikult ongi plaan tööd teha, kuni lõpuni ja siis hakata lendama vaikselt kodumaa suunas.
Aeg ei anna armu, aeg pühib kõik teelt... ja ongi kätte jõudnud neljapäeva õhtu... suuri uudiseid polegi, ainult üks teema vajab kurtmist. Seda siis, et ilmad on jube külmaks läinud ja öösiti on lausa miinus kraadid ja hommikul tööle minnes väriseme siin nagu haavalehed, ennem, kui bussile ronime ja farmi sõidame. Kuid ka tööl ei ole eriti lõbus, kui petersell on põllul jääs ja siis seda rohida või korvis käega pressida, nii et sõrmi enam ei tunne. Õnneks on sellist ekstreemset olukorda vaid vara hommikul ja mitte kaua, kuna siis töötame shedis, kus sorteerime peterselli ja pakime maisi. Täna veel istutasime, kuna me oleme Lewega ( saksa kutt siis) vanad tegijad, siis saame me õnneks traktoril mugavas nahkistmes istuda ja taimi istutamismasinasse loopida ja hullud Eestlased Madis ja Rain kõnnivad järel ja teevad parandustööd, kahjuks masin alati blokib ja neil on väga plaju tööd teha, lisaks käib vahepeal ebastabiilne farmeri poeg scott, kes hüsteeriliselt röögib seal :)
Trenni täna ei teinud, kuna eile tegin ja olen suht tihti teinud ning vajasin puhkust natuke, selle asemel tegin köögis praekartulit hakklihaga söögiks. Eile tegin trennis õlga ja svungisin, kuid 100kg üles ei saanud seekord, kuid pole hullu sest jalgupidi olin ka pehme muru peal ja sealt ei saa ilusti ära tõugata. Ah jaa, eile veel käisime winerys, kus jõime mul kunagi ostetud guuni ja tegime niisama natuke popsu ja ajasime juttu sakslaste ning muude rahvusesindajatega.
Seda kee veel, et käevarred on nüüd põletusest natuke paremaks läinud ja näitavad paranemise märke, aga käelabad näevad välja nagu surnud aa sotsiaalil, punased, turses ja vesiville ja purunenud vesiville täis, peab koguaeg taskus hoidma, et inimesi mitte hirmutada ;)

Nädalavahetus möödus kiiresti ja laupäev oli ka vaba, seega oli palju vaba aega. Hommikul aitasin Ivol autol õli ära vahetada ja Laupäeval käisime ka poistega Warwickus linnas, kus ostsin omale paar asja ja jõime niisama pargis natuke jooke. Õhtul olime Winerys, kus polnud peale meie Eesti kuttide kedagi, paar-kolm tundi olime seal ja nalja sai selle ajaga nii palju, et vahepeal olin maas pikali maas naeru krampides ja hing oli täitsa kinni. Kui naljad said otsa, siis tulime tagasi hosteli, kus vaatasime natuke ülalkorrusel telekat ja läksime magama. Pühapäeval oli ekskursiooni päev ja külastati mitmeid veini farme, kus sa veine degusteerida ja osta. Kuigi mul oli bussisõidu eest tasutud, siiski otsustasin hommikul teatud põhjustel, et ma ei lähe sinna ja jätsingi minemata. Õhtul oli tasuta grill ja siis Nicky küsis, et kus ma täna jäin, ütlesin, et enesetunne oli kehv, aga tegelikult tegin ise suht hommikul trenni, Madis tahtis öelda, et olin segaduses ja ei tulnud, sest me siin pidevalt oleme segaduses ja segased :)
Peale grilli andis Lewe mulle ühe ja Madisele 4 õlut ja me jõime natuke õlut ning läksime magama.
Teisipäev oli hästi lühike tööpäev, kuna vihma hakkas sadama ja meid saadeti koju, see jäi ka viimaseks päevaks meie farmis Madisel ja Rainil, kes juba kolmapäeval minema lähevad, Gold Coastile õnne otsima, kuna neil sai natuke ka siiber Scotti mölisemisest. Minul on jäänud veel natuke üle pooleteise nädala tööl käia, siis saab ka minu aeg ümber. Peale tööpäeva, vaatasin natuke filmi ja magasin, peale mida väike trenn, kus said õlad tugevaks ja ei suutnud juba teist korda 100kg üles svungida, kuid luban endale et svungin veel sel aastal 120kg üles.
Käes on pühapäev ja palju pole enam jäänud võiks öelda. Peale Madise ja Raini ära minekut läks elu mul siin tunduvalt igavamaks ja enam ei saa nii palju nalja, kui varem, aga pole ka väga igav siiani olnud. Tööl on tööd vähemaks jäänud ja me tegeleme selliste peenemate töödega nagu põllult kastmissüsteemide sprinklerpeade maha kruvimisega ja torude maha kruvimisega. Üks päev, kui seda tegime oli seal ka kolm veisepoissi, kes huviga meie tegemisi vaatasid ja uudistama tulles, me hirmuga autokasti hüppasime :)

Lisaks veel korjasime pumbamajadest väetise kotte kokku ja viisime kõik need siis ühte kohta farmi lähedusse põllule, kus lihtsalt hunnikusse nad panime ja puu oksad peale, et laiali ei lendaks. Peale mida me hakkasime tühju istutamisel kasutatavaid taimereste kloorivees puhastama ja alusele hunnikusse laduma, lihtsalt kastsime korra klooriveetünni ja sealt välja ning alusele.

Üks päev oli ka võimalus osa saada, kuidas üldse seemnest istik saadakse, ehs siis olime seems shedis tööl. Ega seal midagi olnudki, ühte kohta valasime masinas mulla ja siis veel mingit jura, mis aitab mulda koos hoida, et taime välja püüdes hiljem võtta, ainult taim ei tuleks vaid ikka mullajunn kah :) Masin ise oli ikka maru peen küll... püüan siis seletada mismoodi see toimis.. Ühest otsast pandi üks haaval tühjad restid sisse ja siis sõitis läbi masina, kus alguses jooksid resti augud mulda täis, siis tõmbas mingi asi üleliigse mulla maha ja edasi minnes oli kummist vaakum rull, kus olid väiksed augud sees ja siis see imes sinna aukude külge endale seemned ja kui rull oli ennast alla keeranud lasi sealt seemned lahti ja täpselt siis taimeresti aukudesse, kus edasi minnes kaeti taas mingite helvestega see seeme ja hiljem uuesti üleliigne tõmmati maha, viimane asi oli siis see, et veega pihustati ka natuke üle, peale mida tuli taimerest masinast välja ja maie ülesandeks oligi siis 5tk kokku laduda ja siis korraga alusele tõsta, kui üks seda tegi, siis oli teisel natuke aega niisama masinat uurida või nina nokkida. Kõik üleliigne muld sõitis tagasi ja läks korduvkasutusse, seega eriti palju seda kaotsi seal ei lähe. Uurisin Markilt ( Farmer ) kui palju läheb maksma ühe taime tegemise protsess ja ta arvutas et umbes 4.- krooni meie rahas siis, kui tegemist on brookoli taimega, sest palju sõltub seemnest, sest tomati seeme pidi kallis olema. Ma ütlesin, et Woolworth müüb wombaki salatit 10.- krooni tükk, et kuidas ta siis omadega välja tuleb, kui juba taime tegemine maksab umbes 4.- lisaks ei tule ju kõik taimed alati üles jne. Ta ei uskunud, et nii vähe maksab, aga ei osanud öelda, tema saab oma raha kätte ja just kahju ei kannata. Järgmisel päeval Woolwortihis k’äies vaatasin, et Wombaki hiina kapsas maksab 40.- tk :) :)
Ilmad on siis tänaseks teinud sellise pöörde, kus teil seal Eestimaal on soojem, kui minul siin Austraalias, lisaks sellele oleme me kõik siin natuke külmetanud ja haiged. Käed on ka kõige koledamad, kui olla saavad, aga lõpuks on näha ka paranemise märke, lihtsalt on jube kuivad ja vahetab nahka. Nädalavahetusel kuskil ei käinud ja reedel olin päris vaikselt hostelis ja vaatasin arvutist filme, laupäeval käisime wainerys ja jõin kaks õlut ning peale seda, kui teised olid pubisse läinud jäime meie neljakesi Lewe, Katja ja Carolin ei viitsinud ma pikalt saksa keelt kuulata ja tulin natuke enne teisi ära. Ilm oli ka muidugi nii külm, et tahtis miinust juba ette kerida, öösiti ongi miinus kraadid ja siis on hommikul vara hea külmunud peterselli suruda või brookolit lõigata.
Pühapäeva hommikul on siin siis tasuta kohvi ja pannkoogid hosteli poolt, lisaks on õhtuti tasuta grill ja igasugu muud üritused, täna näiteks on painball, kuhu mina ei lähe, kuna hoian raha kokku <:)
Selle asemel ilmselt pakin natuke oma staffi kokku ja pillun mitte vajalikku rämpsu minema, mis ajapikku kogunenud. Nii tegelikult ei mindudki painballi mängima, kuna ei saadud vajalikku arvu osalejaid kokku. Selle asemel võtsin end üle pika aja kokku ja läksin trenni tegema, kus suure üllatusena oli jõudu kõikides alades ja kükkisin 120kg ühe korra, mis on selle jõusaali, kui seda nii saab üldse nimetada rekord. Kahjuks taas ei saanud svungitud 100kg, aga see ei ole ka kaugel tegelikult ja korra kunagi olen siin selle ka üles saanud. Kella 14.30- 17.30 olin köögis ja tegin süüa ning mängisin Ivoga piljardit, söögiks tegin kana nagitsaid ahjus, pannil veiseliha, siis hiljem kaks korda veel ahjus veiseliha ja keetsin spagette :)

Kas tõesti hakkab paistma päike?

Hommikul peale sööki sõitsin siis linna auto lammutusse omale käigukasti aju ostma, aga kahjuks kohapeal polnud ja lubati paari tunni pärast, hinnaks 3000.- krooni. Ma muidugi asusin hinna üle vaidlema, aga tundrad väitsid, et uus maksab 20 000.- Seega jäid seekord rumalad peale ja ma ei ostnud seda sealt, kuna mulle ei meeldi põhimõtteliselt osta autolt üht detaili, kui see avariiline auto on ostetud sisse sama raha eest. Hakkasin seega vaikselt Brisbane suunas sõitma ja teel kui oli mõni suurem koht või nägin lammutust, astusin läbi, teises kohas juba oli olemas, aga vaja maha kruvida ja onu lubas seda kella kaheks teha, kuid tagasi minnes polnud ta seda teinud ja ma pakkusin, et ma võin seda tema asemel teha, kuna ta oli väga hõivatud onu. Alguses ütles onu, et keegi peale tema ei lähe sinna taha autode juurde, siis aga kutsus mu kaasa ja läksime tagahoovi, kus oli palju autorimakaid koos, naljakas oli see, et loomad olid ka seal autode vahel üks poni oli ja väikseid lambaid ja üks väike eriti aktiivne oinapoiss, kes meiega kaasa jooksis ja hiljem auto kapotile hüppas ja üle autode kepsutas, see oli hea vaade. Lõpuks leidsime minu kere ja mootoriga auto ja vana lubas mul selle maha kruvida, tõin vaid enda autost meistrimehe komplekti ja laenasin temalt rist otsaga kruvikat, kuna mul endal murdus ots ära, kui püüdsin aju avada :)
Ei läinud kaua, kui aju käes ja veel vähem läks aega, et see kohe testimiseks juhtmete külge ühendada.... ja üllatus, üllatus auto käigukast oli taas korras... onu küsis minu käest 500.- ja läksime sõpradena ja õnnelikena laiali (eriti mina siis ) Seejärel tegin telefonikõne Stanthorpesse hosteli omanik Dougile, et kas tal tööd oleks mulle pakkuda ja oli, tahtis vaid teada, millal saabun. Nüüd meenutan, et Jules oli mulle faceboogis jätnud teate, et kuidas mul läheb ja loodab, et ma ei tunne end üksikuna, nemad aga leidsid vist töö ja alustavad järgmine laupäev. Seega oli natuke mõru maitse sel kirjal, kuna ma ütlesin, et töö leidmine saab neil olema seal raske ja peaaegu võimatu... Siis saatsin talle vastuse, et mul auto korras 500.- (eelnev hinnang oli 6000.-, ühes rem kohas ) ja kolmapäeval hakkan õunu korjama ning avaldasin veel heameelt, et nad töö leidsid. Siis sõitsin järgmisse linna Stanthorpele suhteliselt lähedale. Ööbima jäin ühte odavasse karavan parki, kus muide oli omanik või siis tööline pime mees, kes majutas inimesi, võttis vastu raha ja koristas jne...
Järgmisel hommikul, kui kõht oli täis söödud, otsustasin natuke saatust proovida muuta ja hel ühte teise hosteli, et tööd saada, täpsemalt siis Summet backpackeri hostelisse, kus omanik lubas uurida ja mina kohale tulla, aga tema, et võibolla ei ole tööd, et miks sa tuled, aga mina, et nagunii tulen sinna kanti. Siis sõitsingi sinna, mis jäi Stanthorpest 15km edasi Brisbane poole. Koha leidsin ilusti üles, ei viitsinud isegi guugeldada, lihtsalt vaatasin ringi. Seal leidsin siis omaniku kätte, kel paistis minu tuleku üle väga hea meel olevat, kuna seal hostelis elab Eesti tüdruk Triinu, kes talle Eesti keelt olla õpetanud, muide Triinu elas varem kunagi koos meiega siis Dougi hostelis. Omanik siis avaldas rõõmuga uudise, et ma sain tööle, aedviljafarmi, aga kahjuks on tal hostel täis ja pean vaid kaks ööd kuskil mujal ööbima, siis on tal mulle tuba anda. Selle vastu polnud ju mul midagi ja asusin sisse paar kilomeetrit või vähem eemal asuvasse õnneliku õuna karavan parki, kus elab ka minu vana Austraaliaks tuttavaks saadud sõber Mihkel. Õhtul, kui Mihkel töölt tuli, siis ajasimegi juttu ning hiljem veel oli mul külakostiks kummalegi üks õlu ning siis Mihkel tutvustas oma suurt telki ja seal libistasime õlut, peale mida ma oma kolmandas maailmas asuvasse telki läksin, miks seda kohta nii kutsutakse ei viitsi ma täna seletada, sest homme peab vara tõusma, et tööle minna :) Good Night!
Reedest kolisin siis hostelisse sisse ja kui muidu on poiste tüdrukute toad eraldi või siis paaridel oma tuba, sain mina hosteli parema toa, kus elasid veel peale minu kolm Taiwani tüdrukut. Kaks küll lahkusid peale esimest ööd ja nende asemele tulid kaks uut just hostelisse saabunud Eesti poissi, naljakas muidugi kirjutada poissi, kuna üks on 31 aastane :) Tegemist oli siis Madise ja Rainiga, kelle tulekuga elu mul 100% lõbusamaks muutus, kuna me käime ka samas kohas tööl, siis on kõhulihased naermisest rohkem valusad, kui selg töötamisest.
Töökohaks siis aedviljafarm ja juba esimesel p’äeval sain tutvust teha enamuse töödega, milleks siis oli peterselli lõikamine, peterselli sorteerimine, hiina kapsa lõikamine, brookoli lõikamine ja rohimine, mis on töödest tegelikult kõige lihtsam ja nauditavam, sest umbrohi tuleb lihtsalt välja ja seda pole ka palju. Muidugi ei saa võrrelda Red Rosella ja seda uut farmi, kuna siin on elu ikka lillepidu võrreldes Rosellaga, pausid ja lõunad on õigetel kellaaegadel koguaeg ja sõidetakse kuskilt kaugelt põllult varjualla, kus on mikrolaineahi ja külmik ka toidu valmistamiseks, hoidmiseks.
Supervisoriks on kerge tauni hälbega 39aastane mees, suurte saviraamist prillidega, aga muidu on ta ok, mina pole küll tema noomimist kuulda saanud, vaid tegelikult korra, kui koos rohisime ühte vagu ja ma teises vao otsas midagi silmale head nägin ja poole umbrohu rohimata jätsin ja minema pürstisin, siis kui olin juba vao otsa jõudnud, vaatas mu vagu ja vehkis sealt leitud umbrouga, et tule tagasi, mina natuke mängisin veel lolli, et ei suuda uskuda, kuidas ta nii palju umbrohtu minu vaolt sai leida, aga pikalt ei saanudki kiirustamise põhjust nautida, kui tagasi pidin minema. Brookoli lõikumine on kõige ebameeldivam, sest siis saavad jalad alati märjaks, kuigi kasutame selleks puhuks kummikuid. Muidugi ei saa rääkimata jätta sellest, et üheks tööks on meil peterselli lõikamine, kus siis traktori järel olev lõikur teeb seda ja lindilt jookseb maast üles asuvatesse korvidesse, kus taga oleme siis meie kahekesi ja surume käega kokku peterselli, et sinna rohkme mahuks, kui korv saab täis, siis valatakse see suurde kasti, kuhu läheb kokku 8korvi. Kuid see petersell on siin natuke teistsugune, kui meil olen harjunud nägema, lihtsalt ta lehed pole nii laiali, kuid on ka seda nii öelda samasugust peterselli nagu meil. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et kokkupuutel ihuga tekib petersellist põletav lööve. Ehk siis, kui kätega surume ja mina muidugi ei kasuta kindaid ja ükspäev oli ka väga palav ilm, olin tööl T-särgiga ja käed said korralikult päikest, ise veel hõiskasin teistele, et ega see talve eelne päike midagi tee. Kuid siis taas mõned päevad ülla-ülla, kui avastasin, et käed lähevad vesiville ja löövet täis ja näevad välja nagu kohalikul suitsupakil gangreeni tõbilisel. Seega edaspidi kasutasin vaid pikkade varrukatega pluusi, kuid vahel ikka oli tunda peterselli kõrvetust ja praeguseks hetkeks pole käed veel ära paranenud ja kohati tuleb nahka maha ja jääb selline leemetav laik.




Eelmine laupäev oli siis ka meil tööpäev, peale mida ma meie hosteli kohalikku jõusaali külastasin, peale mida ei suutnud vastu panna kutsetele pubisse tulla ja lõpuks andsin järgi ja läksingi. Alguses jõime pargis koos Eesti tüdrukute ( Kadri& Viivika) Raini ja Madisega, kuid hiljem jäime poisetaga natukeseks veel omaette jooma kuna tüdrukud läksid pubisse. Hiljem käisime ka ise pubis, kus nägin ka vana töökaaslast Madi, kes on siis kohalik, ta ei tundnud alguses mind ära, kuna mul on juuksed mõne cm pikemad, kui eelmisel aastal. Pubis oli rahvast suht palju ja oli täitsa ok pidu. Hiljem tuli hostelist buss, mis meid ka linna õhtul tõi järgi ja tagasisõit võis alata, muidugi esimene buss oli nii täis, et Madis ja Rain ei mahtunudki sinna peale ja mina jõudsin enne neid hosteli.
Pühapäeval oli Erle Stanthorpes ja tahtis kokku saada vanade sõpradega, seega saime siis pubis päeval kokku ja ta tegi mulle ühe õlle välja, mul olid kaasas muidugi Rain ja Madis kah, aga Rainil oli halb olla ja ta läks minu autoga hosteli tagasi, meie Erle ja Madisega siis käisime jalgpalli vaatamas ja niisama kruiisisime mööda Stanthorpet ringi. Õhtu lõppes suht hilje ja nalja oli nii palju, Madis jõi sel päeval 16 õlut ja mina 6 vodka sooda koksi SKYY, sama mis kunagi hobuste võiduajamisel. Hiljem veel, kui autos istusime hosteli hoovis tuli Nicky ja teatas, et pean oma asjad ülevalt toast ära viima ja sain uue toa, kuid mitte eesti poistega samasse tuppa vaid kohe kõrvale. Tuba muidu ok ja teised ka toas, üks on saksa kutt, kellega ka koos töötame ja siis kaks itaallast, kellest üks on mets jeesus ja teine näeb välja nagu eestlane.
Tööpäevad on siis meil 8h alustame kell 7 ja lõpetame 15.30 ja reedeti 15.00 Peale mida enamasti ma siis ühe energia batooni söön ja kruus kohvi joon ja kohalikku jõusaali lähen, kuhu enam keegi minuga millegipärast tulle ei taha. Seal on küll ainult kang, ja hantlid regulleeritavad siis. Eile, laupäeval siis tegin svungi ja jõutõmmet, kuid väga raske on sealt seda kangi kätte saada, sest on ainult rinnapink, sealt siis võtan kuklale ja kõnnin eemale murule ja seal siis svunigisin, kui valmis sain, viskasin kangi seljataha maha, kakkusin raskused ära ja panin tagasi kangi, raskused kaa ja uuesti. Jõusaal on siis väljas, kus on küll mingi katuse osa peakohal, raskused on ketiga läbi aetud ja lukku pandud, sealt siis kakun neid ja kasutan, kuid suurem trenn on neid kokku tagasi pärast panna. Eile siis toppisin kangi raskuseid täis, alustades muidugi suurtemast ja lõpetades väiksematega, nii et kangile sai panna olemas olevate raskustega maksimaalse raskuse ja tegin sellega siis jõutõmmet, kokku sain raskuseks umbes 140kg
Eile veel siis peale tööpäeva käsin linnas poes ja kui tagasi tulin nägin saksa kutti ( sry nime ei mäleta liiga keeruline) kellelt uurisin, kus eesti kutid. Need olid siis kuskil üle raudtee ja mängisid pokkerit. Sinna jõudes oma guuni ja staffiga oli vaatepilt muidugi ülikoomiliselt naljakas. Kuidas siis kolm kutti istuvad kuskil maantee ääres põllul, laua taga ja laual põleb mingi lambike ja mängivad kaarte ja joovad jooke, ümberringi on veel toole, kuid need on tühjad. Ma arvasin ikka, et rahavast seal rohkem, kuid nemad kolmekesi ja kusjuures kõik olid jumala kinni tõmmanud ennast selleks ajaks, kui mina saabusin kell oli 22.00 paiku siis alles. Vahtisin seal ka siis tunnike ja lasime hiljem kõik koos jalga hosteli tagasi pubi bussi ootama, kui see oli saabunud, siis läksime ära magama ja ma ärkasin järgmisel päeval kell 13.00 üles, enamus inimesi olid boono boono rahvusparki läinud. Pealemida sõin kõhu täis ja läksin poodi süüa ostma. Hiljem otsustasin väikese jooksu teha ja tegingi nii umbes 6km. Täna on ka Rutsil sünna, nii et Palju Õnne :)

Kapten on valmis laeva maha jätma II

Kuna peagi keeras parklasse mingi suurem auto, siis saime nendelt uurida ega neil automaatkasti õli pole, mida neil polnud. Proovisid ka mehed siis autot sõitma saada, aga tulutult. Peagi keeras uus selline nagu meil prügiautod parklasse ja ka sel härral polnud õli, kuid mida ta sai teha, oli üks inimene meist linna autoremondi töökotta viia ja seal probleemist rääkida. Mina olingi siis see mees, kes autojuhiga kaasa läks, esmaslt külastasime üht remondi kohta, aga see oli väga hõivatud, siis saime ühe teise, kus siis uurisime, et mis viga võiks olla, aga lahendused olid keegi saata vaatama või siis auto siia toimetada treileriga, kuna ilmselt nagunii tuli auto linna saada, koos mu reisikaaslastega, siis valisime treileri. Esmaseks pakkumiseks tuli ühest firmast ligi 3000.- millepeale kindla ei ütlesin, kuna liiga kallis ja nööri otsas pukseerimine pidi ebaseaduslik olema, seda nad ei tee. Järgmisest kohast kuhu remondi töökojaomanik Fred helistas lubati ära tuua ligi 2000.- krooniga, millega siis nõusse jäin ja treiler peale oma hetkel tegevuses töö lõpetamist lubas järgi minna. Siis tänasin ja jätsin hüvasti mehega, kes mu linna oli toonud autoga ja hakkasin kesklinna jalutama, et panga automaadist raha välja võtta. Kesklinn asus umbes 3-4 km kaugusel ja leidsin koha kätte, kustkohast siis vajaliku rahasumma sain. Tagasiteel külastasin veel ühte autotarvikute poodi ja seletasin olukorda, et ehk keegi jagab, mis viga võib olla, aga nad seal ei teadnud. Kohalejõudes polnud veel treiler tagasi tulnud, ise ei läinud kaasa, kuna kõik inimesed poleks tagasi teel ära mahtunud, kuna treileril olevas autos ei tohi ka inimesi olla. Astusin veel kõrval olevasse auto elektrikute poodi ja remondikotta sisse, kus ühele oma muret kurtsin ja uurisin, et kas saab mingi seos olla elektrisüsteemiga, kuna kärsahais oli ennem, kui käigud kadusid, kuid kohalolijatest ei osanud keegi midagi arvata ja tahtsid autot näha. Kui auto oli kohal, koos Julesi ja Marinaga, siis panin mina tööriided selga ja hakkasin autot nö remontima, nemad läksid kellegiga linna töö büroosse. Ei tahtnud kuidagi uskuda, et käigukast niisama lihtsalt sõidu pealt ilma ühegi vigurita ära sureb. Seega ei andnud ma autot remondi töökotta, kuna mul puudub neisse usk ja peale lootusetut proovimist ei osanud ka Fred öelda, mis viga võiks olla. Seega hakkasin ise nuputama seal, mingid juhtmed rippusid seal lahtiselt ja nägin kus need olema peaksid, kaks juhet siis, ostisn kõrvalt elektri poest paar ühendus jubinat ja püüdsin neid siis ära ühendada, mis ka õnnestus. Peale mida, proovide autol käigukast taas toimis, kuna Fred oli ka just seal oli mu rõõm suur, kuid üürike, peale paari ringi platsil, uuesti peatudes, oli olukord sama, kuna kaablid olid ka uuesti lahti tulnud, kulutasin kogu ülejäänud päeva püüdes neid ühendada nii ja naa pidi. Vahepeal kutsusin ka appi kõrval firmast ühe elektriku, kes kahjuks ei osanud aidata vaid ütles, et ei usu nende kaablite pärast auto katki on. Õhtul, kui juba töökoda, mille hoovil auto oli suleti, nokitsesin ikkka ma seal. Õhtul tuli Fred tagasi ja tõi mulle natuke paremad jubinad ühendamiseks, kaablid oli vaja siis pistikusse ühendada, kaks tükki. Kuid peale tulutut proovimist nii ja naa oli selge, et see ei toimi, tegu oli ilmselt käigukasti temperatuuri anduri juhtmetega. Muidugi, kui marina ja jules tagasi tulid olid nad väga üllatunud, et ma autot polegi remonti andnud, oli suht raske ja võimatu neile selgeks teha, et mul pole raha, et eksperimenteerida, mis autol viga on, kui on käigukasti vahetus, siis võtan ma oma asjad, mida jaksan kanda, kruvin numbrid küljest ja panen auto põlema. Nii, et auto jäi hoovile seisma, sain küll veel ta tegelikult sõitma, aga lihtsalt gaasi rohkem vajutades, siis kuidagi hüpates läks kohalt ära ja sõitis normaalselt, vahetades ka käike, aga peatudes, sureb välja.
Njh, ööbima jäime üle tee asuvasse karavan parki ja taaskord minu telki. Peale telgi püstitamist läksime kõik linna süüa ostma. Tuleb tunnistada, et selliste endast erinevate inimestega pole just kõige huvitavam ja põnevam aega veeta, kuna kõht oli ka tühi, sest peale hommikusöögi polnud ma midagi söönud, siis oli suht tüütu nendega seal linnas ühest kohast teise jalutada. Alguses käisime ühes pitzza kohas, kus siis ununes Marinal vist inglise keel ära või siis lihtsalt on tal juhtmed pisut vussis vahepeal, ta lihtsalt ei saanud aru, et kui on teisipäev, siis Milduras Doomino pitzas oli pitza hind 50.- aga siin on Narrabri ja NSW osariik ja pitza kohaks on Eagle boys ja siin on hinnaks tavalise 130.- asemel 100.- Seega on odav pitzapäev, aga hinnad on teised. Oeh seega oli mul näljasena seda suht raske taluda seal, kui rumal ta on. Kui oli selge, et nende aedviljapitza maksab 100.- ja minu norm pitza 130.- läksime sealt minema.
Otsisime veel teist kohta, aga ei leidnud, korra käisime veel ka KFC-s vist on selline nimi, ma ei mäletagi, kuigi see on siin tuntud kiirsöögikoht, kuid seal olid hinnad kallid ja lõpuks leppisime wooli grillkana ja Jules siis ostis endale hirssi või selle sarnast massi. Raskel ajal ostsime ka poest õlut, et õhtul meeled rõõmsad oleks, aga sedakorda ei olnud kellegil suurt meeleolu.
Järgmisel hommikul otsisin üles Mitsubishi keskuse ja uurisin seal maad, aga kiirelt sai selgeks, et ka see koht ei tegele autode remontimise ja vigade leidmisega vaid juppide vahetamisega. Pakkumine oli lihtne, uus käigukast 60 tuh, kasutatud 20 tuh, vahetus 5000.- pluss midagi veel, seega ostsin sealt vaid liitri käigukasti õli, mis oli odav 100.- liiter, meil peaks vist ikka kallim olema, kuigi kokkupuude otsene puudub. Tagasi jalutades astusin ka info punkti sisse, kus uurisin, kas siin linnas siis tõesti on kõik auto mehhaanikud sama targad, kui ma ise. Lõpuks leiti mulle mingi koht, kes väidetavalt tegeleb ka käigukastide parandamisega. Koht polnud kaugel ja leidsin hõlpsalt kätte, ees oli lihtsalt auto varuosade kauplus ja taga siis servis. Töökojas juhatati mind siis Roberti juurde, keda ma ka otsisin ja kes oli koha omanik. Seletasin talle loo ära ja ta natuke mõtles ning saatis ühe mehe minuga koos minu auto juurde. Sõitsime siis uue fordi kastikaga auto juurde, kus töömees proovis ka autot liikuma saada, aga tulutult, kuid ei uskunud, et käigukastil endal midagi viga oleks ja ma olin ka pigem seda meelt. Kui olime tagasi sõitnud kandis mees bossile ette ja see siis otsustas, et auto töökotta tuua, mida kakas meest tegidki, pukseerides jäiga ühendusega mu auto töökotta.
Peale mida tegi töömees kindlaks, et diagnosti tehes ei saa ajuga ühendust, ilmselt aju vigane. Järgi jäid siis variandid uus aju (kasutatud) 3000.- ja vahetus 3000.- aga samas ei pruukinud sellega veel kõik olla, kuna siis saab alles teada, kas käigukasti enda poolt on andurid korras. Kuna käigukastilt üks pistik eemaldades sai sõita, küll oli autol vaid kolmas käik ja ka tagurpidi, seega jätsime esijalgu asja sinnapaika, kuna saab kuidagi ikkagi sõita autoga.
Kuna oli juba suht õhtu, siis jäime oma ööbimispaika veel üheks ööks ja hommikul otsustasime edasi sõita, kuid nüüd oli juba minul ja mu kaasreisijatel erinev arusaam, Marina tahtis minna Tamworthi, mina ikka Moree suunas ja Jules leidis, et Marina peab tööle saama ja oli tema otsustega päri. Kuigi veel järgmise päeva hommikul olin suht kindel, et sõidan Moreesse, kuid lõpuks tegin südame pehmeks ja olin nõus Tamworthi sõitma, mis oli ligi 200km eemal. Maanteel, siis joristasime 70-80km/ vahepeal tuli ikka mõni suur truck, kes tahtis hooga meid eest lükata, kuid siis panin ohutuled sisse, et oleks aru saada, et ei saa kiiremini sõita. Kui lõpuks linna kohale jõudsime, leidsime kiiresti töö agentuuri üles ja külastasime seda, sulgemiseni oli jäänud kõigest 30 min. Seal siis täitsime taotlus paberid, et tööle saada, neid oli seekord päris palju ja üks leht koosnes ka tervist puudutavaid küsimusi. Marina kirjutas siis, et tal jalaopp olnud ja lisaks on veel migreen, siis, kui stress on, hiljem tädi seal siis kirjutas mingeid märkmeid veel juurde ja küsis talt lisa küsimusi tervise kohta, kuid mulle tundus, et see oli küll rohkem Marinal endale vee peale tõmbamine, kui sa räägid, et ei saa päev läbi seista või jalgadel liikuda päev aega, aga ehk on munade sorteerijal ratastool, millega siis sõidab ja sorteerib. Hiljem peale veel ühe karavan pargi külastust, kus olid hinnad liiga kõrged leidsime linnast natuke väljas ühe karavan pargi, kuhu siis ööbima jäime. Järgmisel päeval külastasime veel kahte töö agentuuri, kus vaatasime siis pakutavaid töökohti, mina küll juba tülpinud olemisega eriti ei süübinud teemasse, kuna mina ei tahtnud sinna linna tööle saada ega ka jääda, sest see oleks ikka auht suur ime, kui meist keegi sinna tööle saaks. Tegelikult Marina küll ehk saaks, kui ta seda tööd õigest suunast otsiks, aga igaüks ise teab kuidas tööd paremini leida. Andsin siis teistele teada, et mina lähen laupäeva hommikul minema ja nad sellega oma edasisi plaane teaksid teha.
Hommikul viskasingi nad linna teise karavan parki ja peale tundi aega, kui nad suutsid lõpuks otsustada, kas telgis ööbida, või väikses toas, kas elektriga varustatud telkplatsil või elektrita ja kui elektriga, siis kuhu telk panna ja kui telk siia panna, siis mitmeks päevaks maksta jne... sain ma ka siis minema minna. Alguses tahtsin lammutusest aju vaadata, aga see oli näd vah kinni, kuid sinna linna ma ka ei tahtnud näd vah jääda, siis sõitsin minema suunaga Brisbane pool 120km eemal asuvasse linna Armidale. Tee oli suht mägine ja alguses tahtis juba auto ära poegida, hiljem hakkasin nö hoogu võtma, et teele ei peaks jääma, kuna autol ju siiski ainult kolmas käik. Muidugi ei andnud see tee võrrelda teega, kui Canberrasse läksin, kus tee läks nii hullult mäkke koguaeg, et maantee kiirusepiirang oli 25kh/h kurvides. Armidalesse jõudes käsin colesis poes ja ostsin süüa omale, mille sõin siis lähedal olevas pargis. Peale mida guugeldasin endale karavan pargid ja valisin ühe linna piiril, ilmselt siis odavaima. Kui see tehtud, andis mulle administraator kaardi ja märkis kus lammutus on, kuid see oli ka suletud näd vah, seega jäin karavan parki kogu nädalavahetuseks.
Karavan Park ise muidu sihuke natuke väsinud välja nägemisega, aga kõik asjad samas olemas, kaasaarvatud ujula ja tasuta internett, mida nüüd saan ohtralt tarbida, säästes enda oma. Sellest on siin veel hea, et siin on selline puhkeruum, kus on piljardilaud ja pinksilaud ja telekas, lisaks veel diivaneid ja sohva, kus ma saan lesida netis istuda.
Jeah, ei läinud pikalt, kui taas oli käes esmaspäeva hommik ja ma hommikusöögiks ( koguaeg) 4 praemuna sõin, mis mul siin olles üllataval kombel vastu ei ole siiani hakanud :) Kõrvale oli veel keedetud tatart ja müslipatoon ja joogiks kohvi. Müslipatoone ostsin poest kohe terve karbi, kuna oli hea hinnaga, aga kahjuks ei jäänud need kõik püsima mul, kuna sõin ära :)

Kapten on valmis laeva maha jätma...

Viimase öö magasin siis koos Julesiga ühes toas, et hommiku koos kiiremini end minekule seada. Ärkasime varakult ja peale hommikusööki asusime teele, meiega jättis ka sel hommikul hüvasti kohalik John, kes soovis meile kõike head ja lubas ka kunagi sinna kanti tulla tööd vaatama. Kell 06.10 asusime teele seega oli väljas veel pime, kui mu automobiil oli täis tuubitud asju ja inimesi ma asusime sõitma.
Kui olime peaaegu 6h jutti sõitnud tegime ühes linnkeses peatuse ja ostsime endile süüa lõunaks ja õhtuks ja järgmiseks hommikuks samuti. Sõita oli muidugi suht igav, kuna mul on autos vaid 2 cd plaati ja vahelduseks kuulasime ka veel Marina mingid jura. Plaanis oli enne pimedat kuhugi puhkealasse ööbima jääda ja seal siis ka õhtusöögiks toitu valmistada, samuti ka hommikusöögiks. Lõpuks, kui olime kokku 12h autoga sõitnud ja koguaeg keerasin rooli mina, kuna mul polnud selle vastu midagi, leidsime ühe kena kohakese, kuhu end sisse seadsime. Õhtusöök oli vägev marinaadis veiseliha, riis ja mul aedviljade kompott, joogiks õlu, mis maitses seekord väga hästi ja kõigile meile rõõmsa meeleolu lõi, paraku oli see ka ainuke õhtu, kui kõik ühiselt rõõmsad olid.


Ööbisime kõik kolmeksei minu telgis, öö oli väga külm, õhtul juba oli vaid 8 kraadi sooja. Hommikul oli telk märg ja ei saanud väga vara liikuma hakata, kuna kuivatasime seda päikese käes, kastemärg siis või misiganes. Mina sõin hommikuks nagu tavaliselt neli praemuna, Marina sõi saia ja pähklivõiet, lisaks mesi, Jules ei olnud midagi ostnud endale ja muna ta ka ei tahtnud, kui pakkusin, aga Marina ei pakkunud talle ka pähklivõi saia, mis oleks talle maitsenud, kuna ta hommikuks armastab ka süüa moosisaiu ja sellist staffi. Nii palju veel Marina ja Julesi vahelistest sõprussuhetest, et kuna Marinal oli raha otsas, siis Jules maksis ta viimase üüri, mis oli meie rahas siis 1000.- lisaks kogu edasine söök, jook, bensiin ja muu staff, maksis Jules tema eest, mis läheb siis nö võla nimekirja, seega imelik, et ta talle ei pakkunud midagi süüa, kuigi Jules alati on jaganud oma toitu, samuti minuga mõned korrad.
Pool 9 oli vist kell, kui minekule asusime, Moree jäi vaid 420km kaugusele. Peale paari tunnist sõitu, hakkasin tundma salongis kärsahaisu ja küsisin, et kas teised ka tunnevad seda, kõik tundsid. Mitte just esimesel võimalusel ei teinud ma peatust, aga ühes puhkepeatuses, siis jätsin auto seisma ja auto tegi seda väga kummaliselt, justkui peataksid manuaalkäigukastiga autot, ilma sidurit vajutamata ja seega suri ka seisma jäädes välja. Kapoti alla piiludes ja nuusutades ei tundnud mingit haisu ja arvasin, et ehk tuli väljast lihtsalt ja ei läinud autost välja, kui läksin autosse tagasi ja panin salongi puhuri tööle, siis oli tunda, et hais tuleb sealt. Ei osanud nagu midagi arvata ja lasin asjal olla ja üritasin ära sõita, peale auto käivitamist, kui panin käigukangi asendisse drive, suri auto välja, justkui oleks manuaalkastiga auto ja päästaks siduri hästi ruttu lahti. Peale korduvaid katseid ja rohkem gaasi vajutades, oli tunda vaid natuke siduri kärsa haisu, kuid auto ei sõitnud enam. Seega oli olukord suhteliselt halb, kuna lähima asulani oli maad 23km, lisaks ei ole auto käigukasti probleemid just odavad ja kiiresti remonditavad. Kontrollisin käigukasti õli, mida oli küll vähe, aga samas mingit leket polnud mul olnud autol.
Oejah, seega olen suhteliselt hapus olukorras, mille lahendamine nõuab kindlasti palju raha ja aega, mida kumbagi kahjuks ei ole, kui siis ehk aega. JÄTKUB......

Viimane päev farmis...

Esmaspäev oli siis teadaolevalt viimane tööpäev ja kolmapäeva õhtuks oli kõiki töölisi kutsutud farmer Dennise juurde grillile. Mõned minutid enne kella kuute istusime Julesiga autosse ja sõitsime farmeri juurde, kõik teised olid juba seal. Väljas kaeti uhke laud ja gaasigrillil valmistas Dennis liha, kala ja vorstikesi. Joogiks pakuti alguses õlut ja tüdrukutele veini. Peale suurt söömist, toodi ka välja magustoit, milleks oli farmeriproua valmistatud kaks erinevat kooki ja jäätis. Toit oli superhea.

Hiljem pakuti ka natuke kangemaids jooke nagu red label viskit, mida teised siis koksina jõid ja mina puhtalt. Kohal oli ka Dennise poeg Kevin, kes samuti oli mõned päevas tööl abis ja kellele kuulus pool farmist. Ma ei tea täpselt palju kell oli, aga mitte väga palju, kui me õhtu kokku võtsime sellega, et kõigile jagati välja viimane palk. Peale seda natuke jutustasime veel ja hiljem end minekule sättisime, kuna paljud pidid ka tööle järgmisel päeval minema. Teised töötajad toodi hosteli bussiga sinna ja hiljem tuldi järele. Kui hakkasime ära sõitma, tahtis Jules hoopis linna minna, aga kui ristmikult linna poole hakkasin pöörama, siis oli ta juba ümber mõelnud, mis oli muidugi hea kah, sest purjus ei ole vist kõige parem mõte autoga linna sõitma minna, kuigi olime tegelikult natuke purjus.
Vahepeal, aga leidis loodus kummaliselt käituma hakata ja meid tabas suur lendrohutirtsude uputus, nad lendasid suurte pilvedena ringi ja kõik kohad olid neid täis. Autoga sõites, oli kõva plagin, kui rohutirtsud vastu autot põrkusid ja auto esiots ja kõik praod ees olid rohutirtsu laipu täis.


Peale seda jooksid ka mõned tööotsad liiva ja mulle tundus ainuõige otsus minema minna Mildurast. Jules tahtis minuga kaasa tulla ja Marina ka kaasa võtta, millega ma alguses nõustusin, aga hiljem läksin uuesti rääkima, et ei taha teda kaasa võtta. Kuna Jules on väga heasüdamlik poiss, siis veenis ta mü ümber, kuna Marina on rahata ja tööta seal ja ei saa kuidagi sest olukorrast välja, meiega kaasa tulek oleks siis ka talle päästvaks õlekõrreks. Kuna Jules oli ka ise samalaadses olukorras olnud ja ütles, et Marina on tema sõber, siis nõustusin ta kaasa võtma.

Äramineku päevaks sai siis esmaspäeva varahommik, kuna tahtsin laupäeval veel väljas käia. Laupäeva õhtu veetsingi siis Milduras ja Gol Gol’s. Tagasi saabusin alles pühapäeva hommikul kell 7. Peale mida siis magama läksin ja lasin und pikalt, kuni kella 14.00 ni. Peale mida tegin söögi ja asusin oma asju pesema, kuna järgmisel päeval oli ju plaanitud hüvastijätt Milduraga. Pühapäevoli ka see päev, kui olin natuke katki nagu üks mu vana sõber armastas öelda. Koosolekul võeti vastu otsus minna Moreesse tööd ja õnne otsima, mis asus ligi 2000km kaugusel Mildurast.

Elu- vangistuses ja orjuses.

Kuna igavus tapab, siis toon siinkohal ära ühe huvitava loo õhtulehe ajakirjaniku Jaak ja Austraalias tööd tegeva Jussi vahelisest kirjavahetusest, kuna isikud ei soovi oma pärisnimesid avaldada siis on kõik nimed muudetud, kaasaarvatud ajalehe ja riigi, kus sündmused aset leidsid. Head lugemist :)
Õhtulehe Jaagu kiri Jussile:
Tere Juss, mina olen õhtulehe ajakirjanik Jaak ja sooviksin sulle seoses sinu Austraalias viibimisega mõned küsimused esitada, kui sa neile 24h jooksul ei vasta, saan aru, et su olukord on niivõrd halb, et sul pole võimalik vastata ja olen sunnitud ise vastused välja mõtlema ja loo ajalehes avaldama. Loodan, et mõistad minu käitumisviisi, kuna ka meil on siin raske aeg ja peatoimetaja pressib peale, olgu lugu olla või sulge uks teiseltpoolt.
1. Kas tööd on kerge leida Austraalias?
2. Kas majutuskohad on puhtad ja vastavad oodatule?
3. Kas tööl olles kohaldakse teid võrdselt kohalikega?
4. Kas tööpäevad on 8 tunnised või tuleb ka pikemaid päevi ette ja kas makstakse kõrgemat hinda ületundide eest?
5. Kuidas on läbisaamine teiste inimestega?
Kui oled neile küsimustele vastanud, siis võid ka ise kommentaariks midagi lisada, kui sa ei tee seda, siis ma usun, et sa mõistad mind ja teen seda sinu eest.
Suured tänud, Jaak Õhtulehest!
Seega oli juba möödunud käesolevast kirjast 24h ja ei mingit vastust ja ajakirjanik oli valmis juba ise teksti välja mõtlema, kui tuli lõpuks vastus Jussilt.

Tere õhtulehe Jaak
Tänan väga, et meie kodumaa ajakirjandus tunneb huvi oma kodanike vastu, kuidas meil siin läheb ja kuidas me elame. Teie kiri on justkui päästerõngas uppujale, kes keset ookeani hulbib, silmapiiril kedagi ega midagi nägemata. Seega püüan küllalt täpselt kirjeldada seda olukorda, mis siin valitseb.
Tööd pole sugugi kerge leida, kuna kõik kohad on üle rahvastatud, igalpool öeldakse vaid, et oota ehk paari nädala pärast tekib midagi ja nii igalpool. Ainuke võimalus on internetist leida backpacker hostel, mis tegeleb siis ka töö otsimisega ehk working hostel. Kuid kui interneti lehel pildil kõigutavad jalga ilusad tüdrukud voodi serval, siis kohale jõudes ootavad sind ees kissis silmadega pilusilmad, kes omavahel vahetpidamata midagi segases keeles räägivad. Lisaks sellele on kindlasti 6-e inimese tuba juba rahvast täis ja järgi on jäänud vaid tuba, kus ööbib 30 inimest. Seega pole sul mingit privaatsust, vaikusest rääkimata. Kui internet pidi hinnas olema on hostelis vaid üks arvuti, mille kasutamise eest peab maksma 60.- krooni tunnist. Pesemisvõimalused on kesised, hommikul ootame kõik järjekorras, millal saab dushi alla või hambaid pesema minna. Oeh, ei taha rääkida köögist, kuid iga Eestimaalaseni peab jõudma see, mis me siin läbi elame ja taluma peame. Esiteks oli hosteli internetilehel pilt köögist, kui puhtast ja ilusast ruumist, kuid ehk see oli jh nii kümne aasta eest, tänaseks on pilt ära tundmatuseni muutunud, lisaks gaasipliit, kus on neli kohta potile, pannile neist kaks ei tööta ja üks on nii väike, et seal saad hommikuti plekk-kruusis muna vaid keeta. Seega on ka köögis pidev järjekord ja ma ei ole siiani aru saanud, mille alusel bronneeritakse endale seda viimast kohta söögi tegemiseks, sest mina pole veel süüa saanud teha. Hommikuti söön müslit piimaga, kui piim on külmkapist ära varastatud, siis mahlaga, mis on mul tuppa voodi alla peidetud, seal on ka müsli ja veel mõned toiduained, mis sooja taluvad, kuna konditsioneeri asemel on meil siin toas üks ventilaator, mis higiste pilusilmade haisu mööda tuba ringi ajab. Seega nagu kuuled kallis ajakirjanik pole elu hostelis kiita. Oeh, võtab ohkama kõike neid lugusid kirja panna, mis me siin läbi elame ja taluma peame, kõike kindlasti ei jõuagi ju kirjutada. Nii, kui hosteli saabusime lubati meile juba järgmisel nädalal põllul tööd, aga kuna sel aastal on ilmad suht külmad olnud ja palju ka vihma sadanud, siis pole viljad veel piisavalt valmis nende korjamiseks, seega tööle saime, jh saime, kuid alles kolme nädala pärast, siis kui oma viimase raha üüriks olin just ära maksnud ja kotist hansapanga krediitkaardi välja otsinud ja valmis pannud.



Tööks siis on meil põllul tomatite korjamine, kindlasti tuleb kõigil nüüd silme ette pilk, kuidas vanaema või vanaisa kasvuhoones tomateid sai nopitud, selline hea ja lihtne töö.... aga mitte siin, kus kummargil pead neid tomateid ämbrisse korjama, kui see täis tuleb ämbri tühjendaja ja annab sulle uue ämbri, et saaksid jätkata, ämbri suuruseks on siis uskumatu 25l
Igapäev tuleb 10-12h kummargil lasta ja neid tomateid korjata, muidugi on seal ka palju mädanema läinud, siis neid ei tohi ämbrisse panna, küll, aga peab ära korjama. Õhtul lööb selg jubedalt tuld ja hommikuti on raske üles saada, pilukatel on küll juba hosteli massaasi äri püsti pandud, aga ma pole veel seda teenust kasutanud, kuna mul ei ole piisavalt kohati söögirahagi. Kõige jubedam on see, et koguaeg on kohal järelvaataja, kes karjub hullemini, kui mu seersant sõjaväes. Koguaeg on tal häda, alates siis sellest, et küllalt kiiresti ei korja, kahte kätt ei kasuta korjamiseks, liiga palju ringi vahime, ja tomateid jätame korjamata. Kohalikega ei oska võrrelda, kuna peale järelvaataja, kes suits koguaeg ees ja traktori otsas enamus ajast istub, rohkem kohalike seal tööliste seas pole. Wc-sse saame minna vaid kaks korda tööpäeva jooksul, siis kui esimene paus on umbes kell 10, kell 6 alustame ja teine võimalus avaneb kell 13.00 siis on lõuna. Neil hetkedel tuleb siis ka vett korralikult sisse kaanida, sest päevad on väga kuumad, koguaeg on üle 30 kraadi sooja. Tööpäeva lõpus oleme kõik nii surmväsinud ja ootame maas pori sees olles, millal hostelist meile järgi tullakse, vahest peame kuni 2h ootama, kuna me pole ainukesed, kellel hosteli omanik põllul järel käib, kuid koguaeg tundub, et me oleme viimased, keda koju tuuakse. Palka makstakse selle töö eest ämbrite järgi, aga kui palju mädanenud tomateid on sees, siis tehakse mingi ümber arvutus ja palka saame palju vähem, nii igal nädalal. Rahast jagub vaid üüri maksmiseks ja natuke jääb ka üle toidu jaoks, saab mõne paki kiirnuudleid osta ja külmutatud aedvilju, palgapäeval reedeti, olen ka hakkliha lubanud. Muidugi, palju päevi nädala sees ei saa tööle minna, kuna ilus kuum päiksepaisteline ilm on muutunud vihmaseks, seda kallab siin ikka korralikult.
Ausalt öeldes tahaks siit juba tulema saada, aga pole raha, et kuhugi mujale minna ja kolm kuud farmitööd pole ka veel täis, tahaks ju teiseks aastaks ka Austraaliasse jääda.
Vabadel päevadel, kui tööle ei pea minema, sisustame me aega odavat veini juues nagu kõik siin kutsuvad „guun“ sellest on küll järgmisel päeval kohutav peavalu, kuid õhtul juues on hea hoiab tuju sees ja aitab lõõgastuda. Seega kallis ajakirjanik leian, et oleks aeg sekkuda ka Eesti Vabariigi valitsusel, keda me siin ID-kaardi lugejaga valinud oleme kaugelt maalt, meie president võik saata Austraalia valitsusele ametliku noodi, milles nõutakse EV kodanike ebainimliku kohtlemise lõpetamist. Seega loodan, et läbi kodumaa ajakirjanduse muutub ka midagi meie elus siin Austraalias.
Muide meil on täna jälle vaba päev ja seega eile oli suurem võtmine ja kuna on alles teisipäev, siis on rahad ka suht otsas, annan teile ka oma Austraalia pangaarve, et saaksite mulle natuke söögiraha saata... Tervitades Juss.
Juss Mxxxxxx Commonvealth bank 1114533xxx